Meie tulevane kooliklassi juhendaja Riina Must on sihikindlalt ja vankumatu töökusega jätkamas õpinguid. Teekond, mis on olnud ühtaegu nii vaevanõudev kui ka ülimat rõõmu pakkuv, on kestnud alates eelmise aasta augustist.
Juhul, kui Sul on jäänud lugemata eelmised kaks postitust Riina õpingute kohta, siis saad seda teha allolevatel linkidel:
Aprilli alguses lendas Riina tagasi Hispaaniasse, et osaleda järjekordsel kontaktõppe moodulil. Enne reisile asumist palusime, et ta kirjeldaks õpingute hetkeseisu ja annaks põgusa ülevaate hiljutiselt vaatluspraktikalt. Järgnevalt laseme Riinal oma sõnadega kõneleda:
“ Minu õpingud on kestnud nüüd juba üle 7 kuu ning järgmisel nädalavahetusel saan taas minna Gironasse! Mida lähemale aeg jõuab, seda enam elevust tekitab just see, et saan jälle kõndida Girona tänavatel. Mulle tõeliselt meeldib see väike linn. Eriti tore on, et seekord saan seda ilusat linna ka oma perele tutvustada, kes minuga mu mooduli lõpus Hispaanias ühinevad.
Muidugi on nii tore ka taas näha kõiki oma kursakaaslasi, kellega viimase poole aasta jooksul oleme vaid kord iga 3 nädala tagant Zoomis kohtunud ja WhatsApp’is vestelnud.
Õpingud peaksid sel korral kohapeal olema väga praktilised ning mul on kõrged ootused, et saan mitmed seni õpitud teoreetilised teadmised nüüd päriselt läbi katsetada ning neid mõista. Enne, kui ma ei ole saanud ise kõike proovida ja läbi teha, on mul ikka natuke see tunne, et ma ei ole veel midagi õppinud. Olen teinud 7 kuud hästi intensiivset tööd õppevideotega, konspekteerinud hoolikalt ja arutlenud kaaslastega nii paljude teemade üle, millele ma varem polnud mõelnud, kuid see kõik on alles ettevalmistus selleks, et päriselt osata ning suuta ka edasi õpetada. Saan nii selgelt aru, kuidas päriselt õppimine, arusaamine ja kinnistamine on praktilised tegevused. Võib küll endale kokku koguda teooriat ja targa inimese juttu kuulates kogeda ahhaa-efekti, kuid päriselt ei mõista teemat enne, kuni pole ise saanud uurida, katsetada, tõenäoliselt vahepeal ka eksida. See on väga hea teadmine / kogemus, mida endas Montessori-õpetajana hoida.
Nii et, jah – praktika. Olen oma järgmise õppeaasta tööd-tegemised juba ette ära organiseerinud nii, et kui lähen praktikale, siis saan sellele täielikult keskenduda. Tean, et just praktika on see aeg, kus kõige rohkem õpin.
Seni olen käinud üks nädal vaatluspraktikat tegemas Riia Montessori koolis ning see üks nädal õpetas mulle nii palju rohkem kui pool aastat lihtsalt lugemist, kuulamist ja kirjutamist. Muidugi on ka kogu see teoreetiline töö, mida teen, väga-väga oluline, sest see on see, millele tulevikus oma tööd tehes saan toetuda, kuid vaatluspraktikal olles tundsin seda, kuidas õpitud teadmised hakkasid, “klikk” ja “klikk”, oma kohale paika minema. Ja see oli kõigest vaatlus! Keskkonnas, kus ma ei mõistnud keelt, mida lapsed räägivad. Siiski oli see väga väärtuslikult veedetud aeg.
Riia õpilased ja kolleegid, kes mind vastu võtsid olid kõik tohutult vastutulelikud ja armsad.
Riia koolis oli õppetöö jaotatud kahe klassi vahel: 6-9-aastased ning 10-13-aastased. Mina vaatlesin nooremat vanust, kuid puutusin veidi kokku ka suurematega. Mõnus oli näha, kuidas Montessori meetod päriselt toimib klassis ning samas vaadelda ka kõrvalt, mis võivad olla need kohad, mis vajavad tähelepanu ja läbimõtlemist. Õpetajad jagasid oma igapäevatöö rõõme ja muresid avameelselt ning ka lapsed olid päris tublid inglise keele rääkijad ja tahtsid ise minuga suhelda. Kõik rääkisid, et neile meeldib seal koolis väga. Sain enda jaoks palju häid mõtteid, kirjutasin täis pool märkmikku.
Loodan leida võimaluse veel ühe nädala käia vaatlemas mõnd Montessori klassiruumi väljaspool Eestit, kuigi tõsi on see, et päris keeruline on leida selleks ajalist ja ka rahalist ressurssi ning öelda oma lastele, et ma taas lähen nädalaks ajaks ära. Eks vaatan, kuidas elu end korraldab ning enamasti praegu kulgengi vastavalt sellele, mida hetk vajab ja võimaldab.
Kirjutan veel ka sellest, et kuidas olen seni saanud oma õpitut praktiseerida.
Pisut olen saanud katsetada õpitud teadmisi oma koolis. Mõnele klassile olen rääkinud esimese Suure Loo ning väikeklassi poistega teinud erinevate materjalidega natuke matemaatikat. Olen endale üht-teist matemaatika materjalidest ostnud ja ka ise meisterdanud. Näiteks, mu abikaasa tegi mulle puidust meetri- ja detsimeetripulgad ning sentimeetrikuubikud; mõõtsime 2. klassi poistega üle kõik esemed mu muusikaklassis.
Kui mul oli algselt ettekujutus, et hea on praktiseerida kodus oma laste peal, siis see paraku ei ole väga õnnestunud. Oma emalt ei taha lapsed väga õpetust vastu võtta. Mul on pojast aga olnud väga palju abi sedasi, et kui soovin teada, kuidas mõnda asja üles märgitakse Eesti koolis või mis oleks õige eestikeelne mõiste, siis pöördun esimesena tema poole. Ta on ka esimene, kellelt küsin mõne asja selgitust, sest see muna oskab päriselt kana õpetada, kui vaja! Sedamoodi õppimine, et tema saab õpetada mind, meeldib talle muidugi väga! Pojal on ka suur teadushuvi ja 4. klassis on tavakoolis teemaks kosmos - nii et ka selliseid teemasid oleme üheskoos uurinud. Vahel saab mõnest küsimusest lausa kogu pere uurimus. Kogu pere õpib ja areneb üheskoos! “
Ootame põnevusega ka käesoleva kontaktmooduli muljeid, niipea, kui Riinal õpingute keerises selleks võimalus avaneb!
(Pildid: Riina Must'a erakogu)