Montessori põhimõtete rakendamine kodus

Iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Montessori pedagoogika toetab last eluks vajalike oskuste õppimisel. See toimib nii edukalt, sest kogu meetod põhineb lapse enda loomulikul arengul. Montessori pedagoogika sobib väga hästi ka kodus rakendamiseks. Iga kodu ja pere on omanäoline, seega erinevad teineteisest ka Montessori kodud. Mõnes peres järgitakse vaid peamisi kasvatuslikke põhimõtteid, teises luuakse lisaks terviklik koduõppe keskkond erinevate valdkondade vahenditega. Iga lapsevanema enda otsustada on, kas ja millised vahendid osta, millised ise teha ja millised asendada argielu kogemustega.

Täiskasvanu oma isiksuse ja tegevusega on lüliks lapse ja keskkonna vahel, seda nii koolis kui kodus.  Arenguetappidega arvestades ja last jälgides on võimalik tundlikke perioode ära tunda ning lapse tärkavast huvist lähtudes talle erinevaid arenguvajadustele vastavaid tegevusi pakkuda. Kõige olulisem ongi lapsevanema teadlikkus, suhtumine lapsesse ja maailma. Montessori põhimõtetega tutvumiseks võib allikakriitikat unustamata internetist inspiratsiooni ammutada, mõnel kvaliteetsel (neti)kursusel osaleda, põhjalikuma huvi korral tasuks aga kindlasti ka Maria Montessori enda raamatuid lugeda.

Kuidas alustada Montessoriga kodus:

  • Kaasates last igapäevaelu tegemistesse ja toimetustesse.

  • Luues turvalise kasvukeskkonna, mis toetab lapse iseseisvat tegutsemist.

  • Õpetades lapsele kombeid ja reegleid, et laps võiks võimalikult iseseisvalt ja turvaliselt nii kodus kui väljaspool kodu asju ise uurida ja proovida, teistega suhelda ning õppida.

  • Vältides lapse tegevustele vahelesegamist või tarbetut abi pakkumist.

  • Toetades lapse aktiivsust ja julgustades teda maailma avastama!

10 Montessori põhimõtet

(Autor: Annika Nilson)

 

Igal lapsevanemal on ettekujutus sellest, missugune vanem ta lapsele tahab olla, aga see kujutlus kipub argielus meelest minema. Olen kirja pannud 10 põhimõtet, millest iga päev oma kodus lähtuda püüame, pidades silmas, et kodus on kasvamas laps vanusevahemikus 0–3 aastat. Lisaks on see sissejuhatus Montessori pedagoogikasse, kus pole oluline vaid kaunid riiulid ja materjalid, vaid mille taga on sügavamad ideed ja filosoofia. 


10 Montessori pedagoogika põhimõtet, millest lähtume: 

  • Jälgi last ning lähtu temast! See on kõige olulisem põhimõte. Iga laps on indiviid ning läbib oma tempos eri perioode, kus ta on teatud asjade suhtes rohkem tundlikum. Lapsevaatluse abil on vanemal võimalik pakkuda talle täpselt neid tegevusi ja sellist keskkonda, mis toetavad maailma tundmaõppimist mängu kaudu. Treeni iseend olema pidevalt n-ö uurija ehk jälgi oma last ilma igasuguste ootuste ja eeldusteta. Montessori Eesti blogis on selle kohta hea postitus

  • Austus ja usaldus. Iga lapse sees on peidus horme (mõiste, mis pärineb kreeka keelest) ehk alateadlik ning eriline sisemine jõud, mis utsitab last tegema täpselt seda, mida tal teha on tarvis just sel arenguetapil, kus ta parasjagu asub. Vanemal tuleb silmas pidada, et laps pole lihtsalt laps, vaid inimene, kellel on omad vajadused, õppimise hetked jne. See avaldub kõige paremini igapäevastes pisiasjades, näiteks kuidas me lapsesse suhtume, kuidas temaga räägime, sh mis kõrguselt jne.

  • Korrapärasus keskkonnas ja päevarütmis. Kord aitab lapsel kategoriseerida erinevaid tajusid, pakub turvatunnet ning läbi selle on toetatud tema loomulik vajadus uurida ja avastada, maailmas paremini orienteeruda. Seda on väga lihtne jälgida, kui kodus on igal asjal oma koht. Päevarütmi on võimalik rutiinsena hoida kindlate tegevustega, mida niikuinii iga päev teha tuleb – alustades sellest, kuidas hommikul ärgatakse ja hommikust süüakse, ning lõpetades sellega, mis tegevused toimuvad enne magama minemist. Pisiasjad, mis on igas päevas lapse jaoks samad, loovad sisemist turvatunnet, mis on väga vajalik. 

  • Ettevalmistatud keskkond. See toetab lapse püüdlusi olla iseseisev sünnist saadik ning on seotud tema tundliku perioodiga korra suhtes. Keskkond peaks pakkuma lapsele ligipääsu talle eakohastele tegevustele (nt saab ise endale vett valada, kui janu on) ning olema esteetiline, lihtne ja korrapärane. Visuaalne kord aitab kaasa ka sisemise korra tekkimisele. Lasku vahel lapse kõrgusele (istu põrandale) ja vaata, mida sa näed. 

  • Aita mul seda ise teha. Lapsed ei oota, et vanem oleks nende teenija ja teeks asju nende eest ära. Nende jaoks on oluline, et on loodud tingimused ja suhtumine, mis aitab neil asju ise teha. Vanemate roll on aidata lastel olla parim versioon sellest, kes nad olema peaksid. Näiteks peame lapsele riideid ostes aina enam mõtlema, kas neid on tal endal lihtne selga panna ja seljast saada. Lapsele tuleb pidevalt pakkuda väikeseid juhtnööre, kuidas seda paremini teha, ilma et meie teda alati täielikult riidesse paneks. Meeles tuleb pidada, et last ei ole tarvis aidata millegagi, millega ta ise hakkama saab, vaid anda talle aega teha seda omal viisil ise. Sellised tegevused on näiteks treppidest ronimine, lusikaga söömine, salli-mütsi peast ära võtmine jne. Kui anname lapsele natukene rohkem aega ja teeme ise pausi, suudabki ta neid asju täitsa ise teha ning tunneb „Ma tegin seda täitsa ise!“ tunnet või kui ta juba räägiks, siis ilmselt ka hõikaks.

    „No one can be free unless he is independent.“ – Maria Montessori

     

  • Lapse kaasamine igapäevaelu tegevustesse ja sensoorsete kogemuste pakkumine. Lapsed armastavad uurida neid ümbritsevat keskkonda kõigi oma meeltega. Kui pakume võimalust kõiki meeli pidevalt arendada, areneb lastel rikkalikum tunnetus neid ümbritsevast maailmast ning nad on suutelised tegema teadlikumaid valikuid. 

  • Lapse keskendumine on püha. See on põhimõte, mida ma endale aeg-ajalt ikka meelde pean tuletama. Kui laps on tegemas keskendunult midagi, mis ei sea ohtu ei teda ega ümbritsevat keskkonda, mis toetab mõnda arengueesmärki, arendab motoorikat, keeleoskust, mida ta aina kordab ja kordab ning mis minule, vanemale, on vastuvõetav, siis kas mul on ikkagi tarvis sekkuda mõne kommentaari või tähelepanu kõrvalejuhtimisega? Lapsel tuleb keskendumist õppida ning mida rohkem tal selleks võimalust on, seda osavamaks ta muutub. Sellele aitab kaasa ka pidev tegevuste kordamine – olgu see ühe ja sama raamatu vaatamine, soov ühte ja sama lugu kuulata/laulda jne. 

  • Vabadus liikuda. Liikumine stimuleerib meeli, arendab keskendumisvõimet, iseseisvust, enesekindlust, koordinatsiooni, keelt, kasvatab distsipliini ja sisemist tahet ning tulemuseks on terve keha ja terve vaim. Näiteks lapsele riideid ja jalanõusid valides mõtlen endamisi, kas need annavad võimaluse talle vabalt liikuda või takistavad need teda kuidagi (eriti näiteks väikelapse puhul, kes alles õpib roomama/kõndima – kas tal seljas olevad riided toetavad liikumist või hoopis takistavad). Kas laps saab kodus vabalt liikuda erinevate tubade vahel, ilma et kuskil oleks mõni piire ees (kui see just pole tema turvalisusega seotud)? Kas ta saab piisavalt füüsiliselt aktiivne olla? Meil on kodus näiteks palju treppe ning Pikleri kolmnurk, kus laps saab ronida. Lisaks piisavalt ruumi, juhuks kui tal on isu palli taga ajades ka mõned kiiremad sammud teha. Kas ta saab piisavalt palju ka väljas liikuda?

    “One of the greatest mistakes of our day is to think of movement by itself, as something apart from the higher functions.“ – Maria Montessori

     

  • Ettevalmistatud täiskasvanu. Lapsed on vahvad, kuid nende eest hoolitsemine ja ühe õnneliku lapse üles kasvatamine tänapäeva maailmas nõuab, et vanem oleks teadlik erinevatest võimalustest ja ohtudest ning oskaks neist lähtuvalt teha oma perele sobivaid valikuid. See vajab pidevat õppimist, katsetamist, uurimist. Mulle väga meeldib ütlus, mida Steve Jobs kasutas Stanfordi lõpuaktusel: „Stay Hungry. Stay Foolish.”. See kehtib iga eluvaldkonna kohta, sh ka selle kohta, kuidas lapse loomulikku arengut toetada. Ei tasu oodata, et laps oskaks kõike ise teha või teaks, mis on õige või vale, vanemal tuleb olla eeskujuks, ette näidata. 

    „If we touch children, we touch humanity. We must educate adults to realize that we can only better humanity through the child. We must realize that the child is the builder of man.“ – Maria Montessori ("The 1946 London Lectures")

     

  • Reaalne maailm fantaasiamaailma asemel. Alla kuueaastased lapsed ei suuda vahet teha reaalsusel ja fantaasial, seega tuleks neile varastel elusaastatel pakkuda raamatuid ja lugusid realistlike piltidega reaalsetest olukordadest. Meie peres kehtib reegel, et kui laps on ärkvel, siis meil televiisor või raadio ei mängi, kui neil pole just konkreetset eesmärki (nt laste muusikalugude kuulamine), v.a autosõidul, kus raadio siiski taustaks mängib.

  • Vabadus piirides. Tõeline vabadus ei eksisteeri ilma piiride ja distsipliinita. Distsiplineeritud inimene suudab endale selgeks teha reeglid ning selle tulemusel tunneb ta, et vastutab ise oma tegude eest. Kõrge distsipliiniga kaasneb ka austus teiste suhtes. Kõik kirjapandud põhimõtted ning palju muudki on selleks, et toetada lapse sisemisi eesmärke, sh kuidas olla iseseisev. Kui lapsel on liiga palju vabadust, võrdub see tegelikult kaosega.

Esialgu võib tunduda, et põhimõtteid on palju, kuid kui miski muu meeles ei püsi, siis peamine on, et jälgi oma last, lähtu temast ning küll kõik hästi läheb. Vanemaks olemine on tegelikult väga ilus teekond. 

Kuidas alustada Montessoriga oma kodus?

(Autor: Asnate Tuulik)

 

Kui Sind huvitab Montessori lähenemine ja tahaksid seda kasutada ka kodus oma lapsega, siis loodan, et see artikkel on Sulle abiks. Tõenäoliselt tunned nagu paljud meist alguses, et infot on liiga palju, ei jõua kohe kõigesse süveneda ega tea, kust alustada. Montessori lähenemisega võid tegelikult alustada kas või kohe, selleks ei pea esialgu midagi ostma või tegevusi ette valmistama, sest asjad on teisejärgulised. Montessori on rohkem kui mänguasjad, see on terve filosoofia ja suhtumine. Püüan alustamiseks välja tuua kõige olulisema.

Keskkond

Nimetan keskkonna esimeseks selle pärast, et seda muuta on lihtsam kui oma suhtumist, mis on teine punkt (kuigi võiks ka vaielda, et suhtumine on kõige olulisem). Aga keskkond on väga oluline, ja seda saab lihtsasti muuta - vabanedes kõigest mis last segab ega lase tal areneda oma täieliku potentsiaaliga.

 

Ettevalmistatud keskkond (prepared environment inglise keeles) on üks Montessori aluskividest.

 

“Lapsel on teine suhe oma keskkonnaga kui meil…laps imab seda enda sisse. Asjad, mida tema näeb, ei jää lihtsalt tema mällu; need loovad osa tema hingest. Ta loob endasse terve maailma teda ümbritsevast, mida tema silmad näevad ja kõrvad kuulevad.” (Maria Montessori raamatust “The Absorbent Mind”)

 

"The child has a different relation to his environment from ours... the child absorbs it.  The things he sees are not just remembered; they form part of his soul.  He incarnates in himself all in the world about him that his eyes see and his ears hear." (Maria Montessori, The Absorbent Mind)

Aga milline peaks olema lapse jaoks ettevalmistatud keskkond?

“Esimene ette valmistatud keskkonna eesmärk on lasta kasvaval lapsel olla täiskasvanust võimalikult sõltumatu.” (Maria Montessori raamatust “The Secret of Childhood”)

“The first aim of the prepared environment is, as far as it is possible, to render the growing child independent of the adult”. (Maria Montessori, The Secret of Childhood)

Lapsel peaks olema võimalus olla võimalikult iseseisev ja vanemast sõltumatu, sellisel juhul on ta vaba tegemaks, mis on talle konkreetsel hetkel arenguks vajalik. Ta tegelikult tunneb ja teab täpselt mis see on, ilma, et täiskasvanul oleks tarvis talle seda ette öelda.

 

Kas kodus on lapse oma asjad tema jaoks kättesaadavas kohas? Kas ta ulatab ise enda riideid võtma, käsi pesema, saab enda järelt koristada, võib-olla ise endale süüa teha? Lapse riided, jalanõud, hügieenitarbed võiksid olla tema käeulatuses. Nt vannitoas, köögis ja mujal. võib paigaldada kraanikausi juurde spetsiaalsed astmed. Tema kasutatavad nõud ja köögitarvikud võiksid olla kättesaadavas kohas, siis saab ta abistada söögivalmistamisel ja ise võimalikult palju enda eest hoolitseda.

Keskkond meie ümber võiks olla korras ja ilus. Väikesed lapsed armastavad korda, isegi kui mõnikord see ei tundu nii. Nii nagu meie enda kodu ja ümbritsevad asjad peaksid olema hästi hoolitsetud, peaksid samamoodi olema ka lapse omad. Laps hoiab oma asju hea meelega korras, kui talle antakse selleks võimalus.

Lapse mänguasjad võiksid olla paigutatud avatud riiulisse - nii näeb ta mis seal on, saab võtta huvi pakkuva eseme ja teab pärast, kuhu selle saab tagasi panna. Hea ülevaade aitab välja pakutud mänguasjade osas huvi tekitada ning aitab vältida segadust, mis võib tekkida  kui mänguasjade kastist kui peab leidma mõnd lemmikut, mis on teiste asjade all.

 

Ühe lapse jaoks palju mänguasju pole vaja, piisab mõnedest. Osa neist võiksid olla nii-nimetatud “avatud mänguasjad” (millega võib mängida mitmel viisil, pikalt ja erinevas vanuses lapsed, isegi täiskasvanud, pidevalt midagi uut välja mõeldes) - näiteks, ehitusklotsid, erinevad kangad ja riided, liiv, vesi, kunstitarbed jne. Mänguasjad võiksid olla ilusad ja terved, eelistatavalt looduslikest materjalidest (puit, metall jne) ning sellised, kus laps peab ise nendega tegutsema, selle asemel et mänguasja lihtsalt lõbustusena vaadelda (s.t. ilma patareide, vilkuvate tulede ja häälteta).

Väikelapse elus on olulised ka suured liigutused ja kehaline aktiivsus, teretulnud on abivahendid ja mänguasjad, mille abil laps saab ronida, hüpata jne.

 

Tavaliselt kipub lastel olema liiga palju mänguasju, laps uurib neid vaid hetkeks ja siis jäävad need jäävad. Kui majas on liiga palju asju, käib laps ühe juurest teise juurde ega suuda millelegi väga pikalt keskenduda kuna rohked mänguasjad, mis tahavad tema meelt lahutada, võidavad kogu tähelepanu. Kui on võimalik, et see on olukord ka Teie kodus, siis hea viis on kõik asjad kotti panna ja ära viia (alguses lihtsalt kuskile hoidu panna, pärast saab neid sorteerida ja kas ära anda või aeg-ajalt välja tuua osa nendest), jättes ainult mõned lemmikud, millega laps kõige rohkem armastab mängida. Lapsevanemaid ehmatab selline ettepanek aga kui proovite, võib tulemus on selline, et laps ei märka asjade puudust vaid tunneb ennast kergemini ja mängib allesjäänud lemmikutega keskendunumalt ja loomingulisemalt. Kui laps igatseb mõnda asja, saab selle ju alati tagasi tuua.

Kui kodu on lapse jaoks mugavaks ja ligipääsetavaks tehtud, nii et ta saab olla võimalikult iseseisev, tema mänguasjad ja ilusasti paigutatud, saab rahulikult sisse hingata ja oma suhtumise üle mõelda.

 

Suhtumine

“Lapsed on inimesed, keda peab austama, nad on meist kõrgemal nende süütuse ja nende tuleviku suuremate võimaluste pärast.” (“Maria Montessori’s Own Handbook”)

“Children are human beings to whom respect is due, superior to us by reason of their innocence and of the greater possibilities of their future.” (Maria Montessori’s Own Handbook)

Kuigi Montessori suhtumist lastesse ei ole lihtne kirjeldada vaid paari lausega, saab nimetada mõned kõige olulisemad aspektid, näiteks austus. Austus oma lapse vastu. Montessori arvas juba sada aastat tagasi, et lapsed on täieõiguslikud inimesed, mitte kuidagi madalamad, rumalamad või vähem lugupidamist väärivad kui täiskasvanud inimesed. Nad on küll meist erinevas arenguetapis kuid see ei tee neist vähem olulisemaid olendeid.

 

Lapsed teevad väga olulist tööd, ja seda iga päev - nad kasvavad selleks inimeseks, kes nad lõpuks peavad olema. Montessori leidis, et lapses on looduse poolt antud tungid, mis annavad talle teadmise, mida ta peab tegema et kasvada, arendada ja õppida. Ja täiskavanu peab sellesse sekkuma väga vähe kui mitte üldse, meie ülesanne lastevanemate või õpetajatena on ainult anda selleks arenguks võimalus.

 

Oma last austada - seda on lihte öelda, kuid päris elus võib ollakeerulisem rakendada, kuna meist keegi pole täiuslik inimene ja me oleme inimestena endi kasvatuse tulemus.

“Austa kõiki mõistliku tegevuse vorme, millesse laps süveneb ja püüa neist aru saada.” (Maria Montessori, “The Child in the Family”)

“Respect all the reasonable forms of activity in which the child engages and try to understand them.” (Maria Montessori, The Child in the Family)

Ära kunagi sega last, kui ta on keskendunud või mingi tegevusega haaratud (kui see just ei ole midagi kahjulikku või kellelegi haiget tegev), isegi kui see Sulle ei tundu väga mõistlik või huvitav. Kui laps tahab teha ühte ja sama asja mitu korda järjest, lase tal seda segamatult teha. Kui laps teeb midagi sinu arvates valesti - näiteks paneb klotse valesse järjekorda - pole vaja tema tegemist katkestada ja teda õpetada, kuidas teha õigesti. Meie võiksime ainult aeg-ajalt ette näidata, kuidas me ise midagi teeksime, aga kui laps juba teeb - laseme tal teha.

Montessori usub, et lapsed oskavad juba sünnist saati keskenduda, nad harjutavad seda oskust aja jooksul ja on võimelised keskenduma kauem ja kauem. Lapse keskendumist peab austama.

 

Austama peab ka lapse iseseisvust. Väikesed lapsed tahavad olla iseseisvad, teha ise. Täiskasvanutel tihti pole aega, et lasta neil ise teha. See võtab enamasti kauem aega, tihti tekitab ka palju rohkem segadust kui kiiresti ja efektiivselt nende eest midagi ära tehes (näiteks neid riidesse pannes, võileiba valmistades, jooki valades jne). Aga see on peaaegu kuritegu lapse vastu - kui me ei anna talle võimalust ise teha, siis me ei austa neid ning nad jäävad ilma võimalusest harjutada ja olla tulemuse üle uhked. Kui laps on midagi ise saavutanud, on ta väga rõõmus ja endaga rahul!

 

Oma harjumusi on raske muuta, aga me peaksime selleks aega võtma, et oma last iseseisva inimesena austada.

Vaatlemine

Kui meie kodune keskkond on sätitud lapsesõbralikuks ja oleme oma suhtumist muutnud, austades oma last ja teda mitte ebavajalikult segades, siis jääb võimalus rakendada ühte kõige olulisematest Montessori aspektidest - me saame last vaadelda. Lapse vaatlemine (ehk observation inglise keeles) on osa, millest Montessoris ei saa üle ega ümber. Enne kui lapsele midagi uut tutvustada või talle mingit uut mänguasja anda, peaks teda lihtsalt vaatlema.

“Ilmselgelt need, kes vaatlevad lapsi, ei tohi neid segada; sest vaatlemise eesmärk on näha, mida lapsed teeksid ilma meie juuresolekuta. Vaatleja peaks jääma täiesti vait ja olema liikumatu.” (Maria Montessori, “Suggestions and Remarks upon Observing Children”)

“Obviously, those who observe children must not disturb them; because the purpose of the observation is to see what the children are doing independent of our presence. The observer should remain absolutely silent and motionless.” (Maria Montessori, “Suggestions and Remarks upon Observing Children”)

 

Inimesed küsivad tihti – milliseid tegevusi ma võiksin oma lapsele pakkuda? Enamasti nimetades lapse vanust. Tegelikult ei saa vastust kuidagi teada, ka mitte lähtuvalt lapse vanusest. Võib midagi oletada aga mitte olla kindlad enne kui see konkreetne laps on vaadeldud. Igal lapsel on mingi aja jooksul oma kindlad huvid ja oskused, mida ta just sellel hetkel peab arendama. Montessori nimetab neid Tundlikeks perioodideks (ehk Sensitive periods inglise keeles) - piiratud ajavahemikud, mille kestel laps on eriti huvitatud kindlast teemast. Selle kestel toimub väga kiire areng ja õppimine just sellel alal. Kui tundlik periood on lõppenud, on sama oskust palju raskem kui mitte võimatu suunatult õppida (kuni tuleb uus tundlik periood).

Kuigi tundlikud perioodid esinevad lastel sarnastel aegadel, on konkreetse lapse suhtes seda kindlalt teada võimalik vaid teda jälgides. Millega laps tegeleb, kui teda ei segata? Millise asja ta valib ja mida sellega teeb? Kas on midagi, mis teda eriti huvitab?

Kui me oleme last jälginud ja vastused nendele küsimustele leidnud, saame mõelda mida lapsele võiks veel pakkuda.

Valikute andmine

Kui märkame, et last huvitavad tähed ja ta küsib nende kohta, pakume talle erinevaid materjale tähtedega. Kui laps paneb tähele värve, siis anname talle mõne mängu värvide eristamiseks. Kui laps tahab asju visata, suuname ta pallide juurde.

Mitte iga kord ei õnnestu meil õigesti arvata, mis tegevus võiks lapsele hetkel kõige rohkem huvi pakkuda kuid katsetamise tulemusena juhtub ükskord ikka nii, et lapsele nii väga meeldib meie antud mänguasi või tegevus, et ta veedab sellega väga palju aega. Ta arendab uut oskust niikaua kuni ta on rahul ja alles siis jätab selle tegevuse ning liigub edasi järgmise juurde. Kui tundlik periood on õigesti tabatud ja on antud võimalus sellele vastavalt tegutseda, õpib laps selle jooksul väga palju.

“Keskkond peab ergutama huvi tegevuse vastu ja kutsuma last looma isiklikku kogemust.” (Maria Montessori, The Absorbent Mind)

“The environment must be rich in motives which lend interest to activity and invite the child to conduct his own experiences.” (Maria Montessori, The Absorbent Mind)

Me ei pruugi alati teada, milline tegevus võiks lapsele järgmisena huvi pakkuda kuid me võime proovida luua keskkond, mis annaks palju valikuvõimalusi mõistlikuks tegevuseks. Montessori nimetab sellist tegevust tööks, kuigi see ei tähenda, et see oleks kuidagi igavam või tõsisem, sest ta on ka öelnud, et “mäng on lapse töö”.

“Laps saab areneda täielikult ainult läbi kogemuste oma keskonnas. Me nimetame sellist kogemust ‘tööks’.” (Maria Montessori, The Absorbent Mind)

“The child can only develop fully by means of experience in his environment.  We call such experience ‘work’. “ (Maria Montessori, The Absorbent Mind)

Kui lapsel on ainult head valikuvõimalused, siis me saame olla rahulikud, ükskõik mis tegevuse ta valib. Võime naudinguga vaadelda kuidas ta oma tööle keskendub ja ime on sündimas.

 

“Mida me vajame, on maailm täis imesid, nagu see ime kui näeme oma väikest last otsimas tööd ja iseseisvust, väljendades vaimustust ja armastust selle vastu.”

“What we need is a world full of miracles, like the miracle of seeing the young child seeking work and independence, and manifesting a wealth of enthusiasm and love.” - Maria Montessori