Montessori pedagoogika alustalad

Montessori pedagoogika on kasvatus- ja õpetusmeetod, mis käsitleb haridust eluks vajalike oskuste kogumina. Meetod põhineb lapse enda loomulikul arengul ja teadmisjanul. Lisaks pedagoogilistele eesmärkidele on Montessori pedagoogikas oluline osa ka sotsiaalsete oskuste omandamisel. Montessori pedagoogika tähtsaim omadus on sügav austus lapse ja lapsepõlve vastu. Kõik tegevused on lapsest lähtuvad, eesmärgiks iseseisvumise toetamine ja arendamine. Lapsest lähtuvad tegevused ei tähenda seda, et laps võib teha, mida iganes tahab, vaid seda, et kasvukeskkond vastab lapse arenguvajadustele ning lapsel on selle raames vabadus iseseisvalt tegutseda. Montessori pedagoogika moto on "Aita mul seda ise teha!"

Vastuvõtlik meel

Montessori pedagoogika põhineb teoorial, et laps ei sünni puhta lehena, vaid talle on sündides kaasa antud vastuvõtlik meel (ingl k absorbent mind), mille abil ta keskkonnast teadmisi ja infot ammutab. Kõige selgem näide lapse vastuvõtlikust meelest on keele omadamine: laps omandab väikseimate detailideni just selle keele, mida oma kasvukeskkonnas kuuleb. Laps ei filtreeri, millist infot ja millal ta vastu võtab, mis tähendab, et lapse arengut mõjutavad ühtmoodi nii positiivsed kui ka negatiivsed kogemused.

Neli arenguetappi

Maria Montessori nägemus arengupsühholoogiast avaneb nelja arenguetapi kaudu (ingl k 4 planes of development). Etapid hõlmavad endas inimese terviklikku arengut sünnist täiskasvanueani.


Aastatepikkuse lapsevaatluskogemuse põhjal jõudis Montessori veendumuseni, et iga inimene läbib oma arengus neli teineteisest selgelt eristuvat etappi. Igas staadiumis on laps või noor huvitatud eri toimingutest, mis just sel ajajärgul tema õppimist toetavad ja arenguvajadustele vastavad. Õppimine põhineb lapse enda loomulikul teadmisjanul ja meie ülesandeks on luua igal arenguetapil selline õpikeskkond, mis lapse või noore vajadustele vastab. Laps on aktiivne osaline, täiskasvanu aga toetaja rollis.

  1. Varane lapsepõlv (0–6 aastat), mille jooksul luuakse põhi kogu isiksusele. 0–3-aastase lapse füüsilist ja psüühilist arengut ei ole võimalik eraldiseisvana käsitleda, füüsiline areng järgneb psüühilisele. 3.–6. eluaastal tõuseb esile füüsilise iseseisvumise tähtsus.

  2. Eluaastad 6–12 tähistavad intellektuaalse iseseisvumise aega.

  3. Eluaastad 12–18 on sotsiaalse ja majandusliku iseseisvumise aeg.

  4. Eluaastad 18–24 on psüühilise iseseisvumise aeg, mil kinnistub kõik eelnevatel etappidel omandatu.

Four-Planes-of-Development.png

Tundlikud perioodid

Lapse arengut ja huvi juhivad tundlikud perioodid (ingl k sensitive periods). Need on mööduvad ajaaknad 0–6-aastase lapse elus, mille ajal toimub õppimine vastuvõtliku meele toel just kui mängeldes, ilma igasuguse pingutuseta. Kui arenguline eesmärk on saavutatud, siis vastav eriline tundlikkus kaob. Tähtis on teada, et tundlikkus kaob ka siis, kui lapsel puudub selle ajal võimalus arengulist eesmärki täita. Hiljem on seda oskust küll võimalik omandada, kuid siis vajab see juba teadlikku pingutust ja tööd.

Ettevalmistatud keskkond

Õppimine pole eesmärk omaette, vaid see toimub justkui iseenesest, kui selleks on loodud soodsad tingimused. Teadmiste ja oskuste omandamisel vajab laps tuge, täiskasvanu ülesandeks on luua lapse arengut igakülgselt toetav keskkond. Ettevalmistatud keskkond (ingl k prepared environment) vastab nii lapse füüsilistele, psüühilistele, emotsionaalsetele, intellektuaalsetele kui ka sotsiaalsetele vajadustele. See on läbimõeldud ja turvaline keskkond, kus lapsel on tegutsemisvabadus ja selged piirangud, olgu see siis kodu või lasteaed. Mööbel ja töövahendid on lapse suuruses ja sellised, et laps võib neid iseseisvalt kasutada. Kõik töötegemise vahendid peavad olema esteetilised, puhtad ja terved. Laps kasutab oma tegevustes päris asju (näiteks kannud ja muud nõud): ka see, kui mingi ese tegevuse käigus katki läheb, on lapsele hindamatu õppimiskogemus. Täiskasvanu on samuti tähtis osa ettevalmistatud keskkonnast.

Keskendumine

Keskendumisoskus loob aluse lapse isiku kujunemisele ja sotsiaalsele käitumisele. Igapäevane keskkond lapse ümber peaks olema loodud nii, et see toetaks lapse keskendumisvõime arengut. Väike laps vajab konkreetseid vahendeid, esemeid, mida võib segamatult puudutada ja uurida. Montessori järgi on käsi meele tööriist ja õppimine toimub läbi käelise tegevuse ning füüsilise tunnetuse. Vaba liikumise võimaldamine on Montessori keskkonnas samuti väga tähtis. Konkreetsete vahendite ja kõigi meelte vahendusel õpib laps tundma abstraktseid mõisteid.

Õppevahendid

Kõik Montessori õppevahendid on läbimõeldud tervikud ja neil on nii vahetud kui ka kaudsed eesmärgid. Väikeste (0–3-aastaste) vahendid on jagatud praktilise elu, motoorika ja emakeele valdkondadesse, suurte (3–6-aastaste) vahendid omakorda praktilise elu, meelte, emakeele, matemaatika ja kultuuri valdkondadesse. Erinevate teemade tööd ja vahendid moodustavad ühtse terviku ning toetavad üksteist.

  • Praktilise elu harjutused on tavalised igapäevaelu tööd ja tegevused, mis arendavad liigutuste koordinatsiooni ja keskendumisvõimet ning toetavad seeläbi lapse iseseisvumist. Laps õpib nii enda kui ka oma ümbruse eest hoolitsema.

  • Keelevahendid toetavad kõne- ja kirjakeele ning lugemisoskuse arengut.

  • Meeltevahendid toetavad lapse meelte arengut, keskkonnast vastuvõetud info ja muljete mõistmist ning on abiks nende liigitamisel ja korrastamisel.

  • Matemaatikavahendid muutuvad konkreetsetest järjest abstraktsemateks ning nende abil õpib laps kujundeid, arve, numbreid, kümnendsüsteemi, aritmeetikat, täis- ja murdarve, geomeetriat jne.

  • Kultuuri valdkonda kuuluvad maateadus, loodusõpetus, ajalugu, kunst ja teadus ning ka selles valdkonnas on omad vahendid teadmiste ja kogemuste vahendamiseks.

Sotsiaalsed oskused

Sotsiaalsete oskuste omandamine eeldab harjutamist, õppimine toimub isikliku kogemuse kaudu. Sotsiaalseid oskusi ja häid tavasid õpitakse igapäevaelu tegevuste abil. Laps harjutab enda eest hoolitsemist ja õpib teisi inimesi ning keskkonda austama. Maria Montessori rõhutas, et täiskasvanu on oma käitumisega lapsele kogu aeg ja kõiges eeskujuks.


Täiskasvanu võib last tegevuste valikul vajadusel suunata ja toetada ning nende sooritamisel abistada. Tihti kipuvad täiskasvanud aga liiga kiiresti sekkuma ja lapsele valmis lahendusi pakkuma, ka sellistes olukordades, kus laps on suuteline olukorra ise lahendama. Täiskasvanu toetab lapse arengut parimal moel siis, kui ta last pidevalt jälgib, aga sekkub vaid siis, kui selleks on tõeline vajadus.